Üsna varsti saabub kevad, seejärel suvi. Tahaks oma sisemist mina pisut ergutada ja käia seal, kus ei ole veel mitte kunagi käinud. Ning loomulikult tõmbab piiri taha – ennenägematutesse kaugustesse. Muuseas, polegi tähtis, kuidas on seal asjalood floora ja faunaga, tähtis on vaid üks – uued emotsioonid ja uued muljed.

Aga kuhu minna? Vaatasin mõnda odavat bussireisi, mis kulgeb läbi Euroopa. Kuid tõrke tekitab asjaolu, et maailma tuleb vaadata läbi bussiakna, seejuures on minimaalselt jalgsimatku ja minimaalselt vaba aega. Tavaliselt on sellised reisid sekundilise täpsusega paika pandud, kogu aeg tuleb olla grupis, samm vasakule/paremale võrdsustatakse põgenemiskatsega. Ei, selline „reisimine” ei ole mulle meeltmööda. Kuid see-eest sobib hinna poolest … samades riikides omapäi reisimine on aga viis korda kallim – aga see ei ole enam taskukohane, tuleb võtta väikelaenu, ja mille nimel?

Muide, häbi tunnistada, kuid ma ei ole veel kordagi käinud meie Hiiumaal. Võib-olla tuleks sõbranna kaasa võtta ja saarel ära käia? Olen selle kohta nii palju kuulnud, ja mis siin keerutada – ka hinna poolest on see täiesti vastuvõetav. Hulgume ringi, vaatame vanu majakaid, käime läbi Balti sõduri lahingukuulsuse paigad, kindlasti astume läbi sõjamuuseumist, jalutame maalilistes metsades, sukeldume külma merevette (kui pole hirmus)… leiame majutuskoha mõnes talus ja tutvume lähemalt selle karmi, kuid hingelähedase loodusega…

Üldiselt, otsustatud! Milleks sõita tundmatutesse kaugustesse, kui ka läheduses on veel nii palju huvitavat! Nii et, oota mind kaunis Hiiumaa – suveni on jäänud õige pisut aega…